Tennisemängu tõid Tartusse arvatavasti üliõpilased ja õppejõud, kes olid selle mänguga teinud tutvust teistes Euroopa linnades. Esimene väljak oli ilmselt 19. sajandi viimastel aastatel kusagil Vanemuise pargis, baltisaksa spordiseltsi „Turnverein“ aias. Täpselt on teada, et teine tenniseväljak ehitati Tartus 1902. aastal ja see asus Toomemäel vana anatoomikumi ees.
Mõne aasta pärast ehitati aga kaks väljakut Toomeorus sinna, kus asuvad ka praegu Tartu Akadeemilise Tenniseklubi väljakud. Nendel esimestel väljakutel toimetasid põhiliselt vanade saksameelsete üliõpilaskorporatsioonide Neobaltia, Livonia ja Fraternitas Rigensis liikmed. Nendes korporatsioonides oli tennis vehklemise, ratsutamise, ujumise ja jalgrattaspordi kõrval populaarne spordiala ning teisi üliõpilasi ja linna noori oma väljakutel muidugi näha ei tahetud.
1907. aastal loodi Eesti Üliõpilaste Selts ja 1908. aastal üliõpilaste spordiring „Sport“. Seltsis harrastati kergejõustiku, võimlemise, jääpalli ja veespordi kõrval ka tennist ning nende kasutada oli tenniseväljak Põllumeeste Seltsi aias. Tennise sektsioon loodi aastal 1913.
Seltsi liikmed protsessisid pidevalt saksa korporatsioonide peremehetsemise vastu Toomeoru väljakutel ja 1912. aastal jõudis see isegi kohaliku ajalehe veergudele. Esimene tennisevõistlus korraldati Tartus 1913. aastal - seega samal aastal kui „Kalevi“ turniir Pirital, millest arvestatakse Eesti tennise ametlikku ajalugu. Teiste hulgas võtsid sellest turniirist osa Säkk, Mikk, N. Kister ja V. Kima, aga samuti hilisem esimene Eesti tennisemeister Ernst Turmann.
Sellest ajast Tartus ja ka tolle aja tennisest kirjutab E. Turmann põgusalt ka oma memuaarideraamatus „Pikva“, mis on välja antud Loomingu Raamatukogu seerias 1992. aastal. Teistest osalejatest on veel teada Nikolai Kister, kes lõpetas 1914. a õigusteaduskonna, mobiliseeriti siis sõjaväkke ning hukkus rindel sama aasta septembris. Varem oli ta Peterburi Pargolovo Tenniseklubi liige. Voldemar Kima oli 1920-ndatel Eesti edetabeli esikümne mängija. Kahjuks ei ole teada, kes selle esimese Tartu tenniseturniiri finaalis mängisid ja kes võitjaks krooniti. Lõpetamise tseremoonia oli igatahes vägev ja auhinnad uhked. Üldse osales turniiril 23 tennisisti.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et Tartu tennise arengu algaastatel, enne I maailmasõda, mängiti tennist põhiliselt seltskonnamänguna. Tartu tennise pioneerideks olid saksameelsete üliõpilaskorporatsioonide liikmed, kes oma väljakutele teisi mänguhuvilisi naljalt ei lubanud.
1920-ndate aastate alguseks olid sõjakahjustused Tartu tenniseväljakutel enam-vähem likvideeritud ja tennisealane tegevus elavnes jälle. Nüüd koondus tennis põhiliselt Toomeoru väljakutele ja nüüd oli tenniseelu seal juba tunduvalt demokraatlikum, kuigi Inglismaalt pärit tennisealastest traditsioonidest mängureeglite, riietuse jms. osas peeti rangelt kinni. Siiski 1920-ndatel veel iseseisvat tenniseklubi ei eksisteerinud ja Toomeoru tenniseväljakud kuulusid Akadeemilise Spordiseltsi varade hulka. Tennis muutus aina populaarsemaks üliõpilaste seas, kuid mängust pidasid lugu ka õppejõud ja professorid. Nii on tolleaegsetel fotodel näha segamini erineva põlvkonna tennisiste.
Kuna tennis ei saanud Akadeemiliselt Spordiseltsilt piisavalt tuge, siis otsustasid tennisistid teistest eralduda ja nii loodigi 1931. aastal Tartu Akadeemiline Tenniseklubi ja Toomeoru väljakud jäid klubile. Kogu sõjaeelse perioodi juhtis tenniseklubi juhatuse tööd ülikooli matemaatika professor Gerhard Rägo, kes ka ise oli aktiivne tennisemängija.
Algusaastad
1920-ndad
1930-ndad
1940-ndad
1950-ndad
1960-ndad
1970-ndad
1980-ndad
1984
1985
1987
1988
1989